Moshe Farachi uus lähenemine psühholoogilisele esmaabile

Iisraeli radikaalselt uus lähenemine psühholoogilisele esmaabile

Traumaekspert Moshe Farchi mudel rõhutab kognitiivse kommunikatsiooni tähtsust, kus hetkeline tähelepanu juhitakse emotsioonilt tegevusele. Enamasti, kui tuleb tegeleda psühholoogilise trauma saanud inimesega, kipuvad abistajad abivajajat instinktiivselt hoidma, rahustama, et tema hingelisi vaegusi leevendada. Sotsiaaltöötaja ja vabatahtliku meedikuna töötava Farchi sõnul tehakse seda parimate kavatsustega, kuid abi sellest ei ole.

Farch on Tel-Hai Kõrgkooli Stressi,Trauma ja Vastupidavuse õppetooli juhataja, kes õpetab ja kasutab oma meetodit lisaks Iisraelile ka teistes riikides. Ajal, kui ta teenis 10 aasta jooksul vaimse tervise reservohvitserina Iisraeli kaitseväes, märkas ta kui ebaefektiivsed olid katsed tegeleda traumatiseeritud sõduritega. Farachi võttis eesmärgiks luua uus psühholoogilise esmaabi mudel, mis kätkeks endas kõige hiljutisemaid teaduslikke uuringuid ja mille kasutamine oleks lihtne ja rakendatav igaühe sündmuskohal viibiva isiku pooltl, sest professionaalne abi võib tihti viibida.

Tema loodud mudel keskendub kuuele C-le (cognitive communication, challenge, control, commitment and continuity) (kognitiivne kommunikatsioon, väljakutse, kontroll, pühendumus ja  tegevuse jätkamine)

Mudeli järgi tuleb traumatiseeritud isik aktiveerida nii mentaalselt kui füüsiliselt. Aktiveerimine võib tähendada näiteks mingisuguse ülesande andmist, paluda tal jalutada või mingi otsus langetada. Sageli traumatiseeritud inimestel ei ole vigastusi, kuid nad on olnud tunnistajaks või kuidagi viisi olnud seotud hirmutava olukorraga. Kuid isegi vigastatud inimestele, kellel on psühholoogiline trauma, saab pakkuda tegemiseks mingisuguseid otsuseid, et nad tunneksid kontrolli olukorra üle. Neile võib näiteks pakkuda joogiks vett või lasta neil juhendada sündmuskohale saabuvaid meedikuid.

90 sekundit

Aju emotsionaalsel keskusel ehk mandelkehal on “kiikuv” ühendus eesajukoorega ehk osaga, mis vastutab loogiliste toimingute eest. Farchi väidab, et aktiveerides mandelkeha  läbi inimese rahustamise põhjustab see omakorda eesajukoore funktsioonide vähenemist ja  vastupidi. Seetõttu tuleb vähendada mandelkeha domineerimist antud olukorras ja me peaksime ohvriga rääkima kognitivselt, mitte niivõrd emotsionaalselt.

Emotsionaalne suhtlus (“loomulikult sa oled hirmul”) ainult suurendab inimeses abituse tunnet, samal ajal kui kognitiivne suhtlus viib tähelepanu emotsioonilt tegevuse peale.

Selle asemel, et kinnistada inimeses hirmutunnet, tuleb inimene aktiveerda. Võime näiteks öelda:”Ütle kui palju inimesi on praegu sinu ümber. Kas sa võiksid need kokku lugeda? Kui palju inimesi on pikali? See võtab umbes 90 sekundit, et muuta inimese passiivsus aktiivsuseks, kus ta saab aidata nii ennast kui teisi.

Traumaatilisi sündmusi üleelanud inimesed on segaduses ja nad ei suuda enamasti olukorda loogilisse järjekorda seada, mis tähendab, et ka sündmuse lõpp-punkt ei jõua neile kohale. Subjektiivselt tähendab see seda, et traumaatiline sündmus ei lõppe ja seetõttu toimuvad pidevalt mälu ümberlülitused kogetud sündmustesse. Mõned uurimistööd näitavad, et võimalik mälu sünkroniseerimise aeg on kuni 6 tundi enne mälu stabiliseerumist. Seetõttu tuleb meil aidata traumatiseeritud inimene sünkroniseerida antud hetkesse ja võimalikult varakult  rõhutada, et (peamine) oht on möödas.

Artikli täispikk versioon inglise keeles: https://www.israel21c.org/israels-radical-new-approach-to-psychological-first-aid  by Abigail Klein Leichman .
Pildi allikas: originaalartikli sisupilt