Esmaabi ja lapsed

Text source (partly referred): https://learn.eartheasy.com/articles/teaching-my-child-first-aid-6-essentials/       Author: Robin Jacobs

---

Arutelu, kuidas käituda võimalike õnnetuste ja hirmsate stsenaariumite korral, toimub peres tavaliselt siis kui lapsed magavad või on koolis/lasteaias. Soovime oma lapsi kaitsta hirmude eest ja lasta neil “olla lihtsalt lapsed”, mängida ja kasvada teadmisega, et vanemad hoiavad kõik hirmsa eemale. 

Erinevaid hädaolukordi võib ette tulla igas peres ja isegi kui peres on rohkem liikmeid, siis stressisituatsioonis ei pruugi olla kõige teadlikum inimene alati kõige efektiivsem. Selleks, et kõik pereliikmed oleksid võimalike hädaolukordade ja õnnetuste korral kaitstud, peaksid kõik pereliikmed teadma, mida antud olukorras teha – sh lapsed.

Kui oma laps peaks olema koos ebakompetentse abiandjaga, siis lapse elu võib sõltuda tema enda edasistest sammudest. Juba väga varakult suudavad lapsed õppida tegema hädaabikõnet ja andma esmaabi baasvõtteid. Laste kiiret taipu piiravad vaid nende füüsiline suutlikkus ja emotsionaalne tasakaal.

Vanemana pean tundma end esmaabi valdkonnas mugavalt ja piisavalt kompetentsena. Sellisel juhul saan vajalikke esmaabivõtteid kaasata meie pere igapäeva seiklustesse, ilma last hirmutamata või väsitamata teda tüütute teoreetiliste õppetundidega. Kogu esmaabi on seotud inimkehaga ja  inimkeha on põnev ja huvitav!

Robin Jacobs:  “Kui ma olin oma tütre Alice’i (5) ja tema sugulase Zoe’ga (8) puhkusereisil, siis need kaks olid pidevalt teineteisega raksus ja ei suutnud rahumeelselt koos mängida. Kuid 3-tunnise paadisõidu ajal olin tunnistajaks ootamatule stseenile: Alice komistas ja lõi paadis oma pea vastu metallpiiret, mis põhjustas suure punase paistetuse tema otsmikule koos hulga pisaratega. Zoe viskas koheselt käest oma raamatu (mida ta oli tusaselt oma nurgas juba pikemat aega lugenud) ja küsis jääd. Ettevaatlikult  pani ta jää plastikkotti, mille mähkis t-särgi sisse  ja palus Alicie’il istuda tema kõrvale ning hoidis mõne minuti külma Alice’i otsaesisel, ise kontrollides, kas tema tegemisest ka abi on olnud ning päris Alice’ilt sõbralikult, kuidas ta end tunneb. Mõni päev hiljem lõi Zoe oma varba valusasti ära, mille peale reageeris Alice  kiirelt ja tõi jääkuubikud – ise täis elevust, et sai võimaluse ka arsti mängida. Aitamine tekitab hea tunde, kellegi reaalse valu leevendamine tundub tähtis ja täiskasvanulik.  Õppides ära mõned esmaabivõtted, saab laps palju enam kui ettevalmistuse vigastuse korral: see aitab arendada nende kaastunnet, enesehinnangut ja anda eesmärgi tunnetuse.

2. Hoidke lõbusat meeleolu

Lapsed õpivad kõige paremini, kui nad tunnevad end vabalt ja mänguliselt. Rääkides tõsise tooniga, kuidas ema ja isa saavad raskelt  vigastada hüpoteetilises õnnetuses, võib põhjustada lapses ärevust ja ängistust, mida ta võib-olla oskab sõnadesse panna, aga võib-olla ka mitte.
Vältige lapse ülekülvamist korduvate õudusjuttudega, kui kõneall oleva õnnetuse võimalikkus on väga väike. Selle asemel kaasake neid “arsti/patsiendi” mängudesse, mis neile loomupäraselt meeldib, kusjuures ise teesklete patsienti ja kirjeldate lapsele oma sümptomeid. Kasutage näiteks ketšupit vere asemel, valgeid kaltse sideme asemel, toppige sokk varrukasse, et imiteerida paistetust ja nii edasi. Võtke aega ja olge loomingulised.

Vahetage ka rolle, et laps õpiks käituma nii patsiendi kui abistajana. Kuigi kasutate õppemeetodina mängu, siis olge täpsed  ja selgesõnalised, mis puudutab esmaabivõtete omandamist. Kui nad on edukalt demonstreerinud erinevaid oskusi, siis kiitke nende arengut ja märkige ära, et nüüd oskavad nad anda efektiivset esmaabi. See teadmine võib anda neile just selle vajaliku enesekindluse, mida hädaolukorras on vaja. Ühel hetkel võiks lapse läbida ka lastele mõeldud “päris” esmaabikoolitus, et oskusi lihvida ja harjutada koos teiste omaealistega.

Vaadake lapsega koos läbi oma esmaabivahendid ning hankige endale mõned lisarullid sidet, haavatampoone ja kinnitusteipi, et laps saaks harjutada päris vahenditega. Mida väiksem laps, seda enam põnevust pakuvad talle päris esmaabivahendid. Organiseerige oma esmaabikomplekt arusaadavalt, et laps leiaks tuttavad vahendid võimalikult kiiresti. Aitaks ka illustreeritud brošüür või raamatuke, mida vajadusel õlekõrrena kasutada. Arutage ja vaadake illustreeritud brošüüris olevaid pilte ja selgitage selle pildi all mõeldud reaalset esmaabivõtet või olukorda.

4. Alates neljandast eluaastast saavad lapsed hakata õppima esmaabi baasvõtteid.

Läbige esmalt ise esmaabikoolitus, et lapsele õpetatav teave ja meetodid oleksid ajakohased ja õiged.  Alustage järk-järgult nende võtete kaasamist “tõsisemate mängude” juures. Väiksemate lastega alustage ettevaatlikult ja usaldage oma instinkte, et määrata ära lapse vastuvõtlikkuse tase tema erinevates arengujärkudes. Alustage baasteadmistega ja minge keerulisemaks vastavalt lapse võimele teadmisi ja võtteid  omandada.

Lapsed võivad regulaarselt harjutada:

• Veritsevale haavale surve tekitamist (surumist)
• Külmakoti / jää asetamist paistetusele
• Jaheda vee, märja rätiku või põletusgeeli kandmist põletusele
• Teki laotamist šokis inimese peale
• Ettevaatlikult inimese keeramist traumaasendisse
• Keerulised võtted, näiteks lämbumise ja elustamise korral, peaksid ootama kuni laps on juba kooliealine. Nende oskuste omandamiseks peaks laps läbima koolituse professionaalse juhendaja juures.
  Kuigi väikelapsed on võimelised elustamise võtetest arusaama, puudub neil vajalik jõud ja kasv, et neid võtteid edukalt sooritada.  Suurem osa 9-aastaseid on aga juba võimelised neid võtteid korrektselt sooritama.

Esmaabikoolitused mõjuvad lastele innustavalt, kuna nad omandavad reaalselt kasutatava kompetentsi, mis võimaldab neil olla hädaolukorras täiskasvanuga võrdses seisus.  Erinevalt tavalisest akadeemilisest õppetööst, on lapsel lihtne näha esmaabiõppe rakendust päris elus.

6. Lõppude lõpuks jäävad lapsed ikka lasteks

Meie üheks ülesandeks vanematena on lapsele kinnitada, et nad ei pea olema kangelased ega ületama oma võimeid. Veenduge, et teie lapsed teaksid kõige tähtsamat: Ära sea end kedagi teist aidates ohtu ( sügavasse vette hüppamine, või  põlevasse majja tormamine). Tuleks välja tuua, et “Esmaabi” ei tähenda seda, et laps peab probleemi või vigastuse “ära lahendama”. Esmaabi tähendab, et esimesena kohale jõudnud “abistaja” annab abi oma oskustele ja võimetele vastavalt. Sageli tähendab see mõne teise täiskasvanu appi kutsumist nii kiiresti kui võimalik.

Suured tormid, üleujutused, metsatulekahjud, kortermaja põlengud või varisemised, kõrgepinge elektrilöögid … – oh jummel!
Kuigi need ekstreemsed olukorrad on mõeldavad ja sütitavad meie hirme, siis üllatusena tulevad vigastused just igapäevaste juhuste läbi. Teie laps kogeb ilmselt just igapäevaselt juhtuda võivaid vigastusi nagu näiteks vanema sugulase haigushood, auto-,rattaõnnetus või kukkumised toas ja aias.

Ma ei räägi Alice’iga kõikidest hirmsatest asjadest, mis võivad juhtuda – tema ülesanne ei ole muretseda. Me hoiame õpetuse mängulisena ning keskendume sellele, mida meil igahetk võib vaja minna. Lootus jääb, et tal tarvitseb oma esmaabioskusi kasutada vaid mitte eluohtlike põrutuste, muhkude ja kriimustuste korral.

References / viited:
Image sources / piltide allikad:
cookerydoodledoo.com/2012/08/firstaidkitchen
pixabay.com
Original Text source / Originaalartikkel (partly referred): learn.eartheasy.com/articles/teaching-my-child-first-aid-6-essentials/       Author: Robin Jacobs